Refelksioon
On suvi, aasta 2023
ja minul juba väljaõpe
lõppemas on
Tean, palju veel minna
kuid palju ka tehtud
olen õppinud siit ja
vaadelnud säält
kahmanud kokku
kõiksugu hääd
Ent mida siis öelda
kui sõnu ei leia
lasen värsivormi välja
et keegi ei heituks
kui peab lugema eepost
sellest kuidas rasedus peetus
või pikemat kirjutist
läbipõlemisest
Alguses oli vaid idee
soov iha vajadus
aidata.
aidata.
aidata.
see oli tugev tunne ja teadmine
ma pean teisi aitama
ent kuidas?
ma tean, millist abi vajaks
leinav ema
sellist mis toetab
hoiab
ütleb õigeid asju
on praktiline
mõistev
ei isoleeri!
aga kuidas seda kõike siis teistele jagada?
Kas leinas võib toetada ükskõik kes?
Kas leinaja võib olla ükskõik kes?
Kas lein peab kestma vaid kuu või paar?
Kas mina üldse miskit teha siin saan?
Küsimusi oli rohkem
kui vastuseid
kui vastajaid
kuniks aitaja teele
ette veeres
üks teadmiste koht
üks kool
oh seda rõõmu
kui janune
saab teada
kus on kaev
kaevule jõudes
selgus et
januseid on teisigi
ühest metsatukast
ja teisest
linnaservast
maanteed pidi
raudteed mööda
siit ja sealtpoolt
jõge
kõik ikka
samale kaevule
sama sooviga
aidata.
aidata.
aidata.
põhjatu kaev
mis kustutab ka kõige janusema
janu
põhjatu kaev
mis tekitab veelgi
janu
isu, iha
ning avab uksi
aknaid
ja südameid
oli aeg nüüd
kooguga
kokku koguda
viimne
kui
piisk
et seda siis
edasi
viia
nüüd
siit
julgus joota
teisi januseid
julgus viia vett
ka sinna
kus
ehk keegi polnudki
varem
vett
lubanud
on au teiste julgete
seas seista
praktika näitas ette
siit läheb sinu tee
astu seda julgelt
mis siis kui on rohtunud
või kivine
ka siis
eriti siis
see on sinu tee
selle tee peal on
palju januseid
imelisi
inimesi
kes küsivad
ootavad
ja soovivad
just sinu pakutavat vett
kas kõikidele küsimustele
on alati vastus?
Või leiad vastuse siis
kui seda enam ei otsi?
Lisaks janustele inimestele
on sellel teel
sinuga kaasas
valgust ja varje
valgus ei saa olla ilma
varjuta
vari
ei saa olla ilma
valguseta
mind varjutavad
pettur
päästja
altruist
pettur näitab end siis
kui julgen
olla enesekindel
ta istub mu turjale
ütleb, et
"miks nad peaksid?"
"hah! sina?"
"nad saavad kohe teada"
Aga valgus
mu sees
peegeldub
kogutud vees
Ja ei usalda
seda
varju
ja sõber
või
kaaslane
partner
kamraad
hea sõnaga
paneb
petturi vait
Päästja
tuleb valguse
peegeldusest
petlik
"sa ei aita piisavalt"
"sa pead ta kohe päästma"
Päästjast saab lahti
kui
võtan hetke
vaatan valgust
vaatan inimest
klaaristan pilgu
Altruist on
kohal kui
olen veidi
väsinud
tüdinud
unustan enda
piirid
südame
soovid
Siis võtab
altruist
juhtimise
endale
"ohverda ennast"
"sa jaksad küll"
nii ütleb ta
karjub
kisendab
surub
pisendab
teda saab
peatada
kui ütled ta nime
"EI"
altruisti nimi on EI
pead kõva ja
julge häälega
ütlema välja
et
ei, ma ei soovi
ei, ma ei tee
ei, ma rohkem ei taha
Ei kao kuskile need varjud
kas ropendan, nutan või karjun
Aga tulebki edasi liikuda koos
varjuga, endaga, ühises hoos
vaid nii oskan teadlikult märgata
kui kuskil kõu näiteks kärgatab
oskan end hoida ja hoolida
teisigi paremaks voolida
olen kindel, et varjuga sõprus
see pole kindlasti nõtrus
vaid enesearengu nurgakivi
just nii kasvan mina ja minu nimi
vaid teadlikult arenen paremaks
märkajaks, aitajaks, hoolijaks
Ent mida ma veel siis teada sain?
Et olen inime lihtne vaid
Et minuski peidus on hea ja halb
nii proosajutt kui värsisalm
Tahan endiselt teisi ma aidata
infot ja teadmisi jagada
maailma paremaks teha
kasvõi natukese võrra
Oskan nüüd lihtsalt paremini
ennast ja teisi ma kuulata
küsida nii et julge on
rääkida lugusid
survestamata
Tunnen teemat ja inimesi
Märkan, vaatan ja küsin
olen uudishimulik edasi
tubli, tark ja usin
'Tea, kas minu moodi janusele
ükski kaev on iial piisav
kas saabki tulla teadmistele
lõppu üldse iial?
Noh, polegi ju tähtis
kas janu kustub või kustutatakse
Oluline on teadmine
minu enese südametunne -
olen aitaja tõust ja
olen kogemusnõustaja!
Värsiread pani paberile Kogemusnõustamise kursuse vilistlane Heli.