Põhikooliõpilastel on vaimse tervise probleeme üha rohkem. Enim teeb muret ülemäärane ärevus, mis mõjutab õppimisvõimet, suhteid ning üldist heaolu. Kas koolides märgatakse seda ja suudetakse pakkuda tõhusat tuge?
Minu bakalaureusetöö keskendus just sellele teemale – tegin 18 intervjuud ning uurisin Tartu üheksa põhikooli näitel õpetajate ja tugispetsialistide teadlikkust ülemäärasest ärevusest ning võimalusi tugimiseks. Käesolev artikkel annab ülevaate tulemustest, pakkudes soovitusi äreva õpilase toetamiseks just koolikeskkonnas.
Ärevus on stressirohkele olukorrale loomulik reaktsioon, kuid kui see muutub pidevaks ja häirib igapäevast toimetulekut, räägime ülemäärasest ärevusest. Koolikeskkonnas väljendub see enamasti õpimotivatsiooni languses, sagedastes puudumistes, keskendumisraskustes, aga ka füüsilistes kaebustes, nagu pea- või kõhuvalu.
Kõnealusest uuringust selgus, et õpetajad ja tugispetsialistid küll märkavad muutusi õpilaste käitumises, enamik reageerib ka, kuid sageli jääb puudu nii teadmistest kui ka oskustest, kuidas edasi tegutseda. Õpetajate hinnangul on õpilaste vaimne tervis viimastel aastatel halvenenud, kuid samal ajal napib koolidel ressurssi, et vajalikke tugiteenuseid pakkuda.
Õpetajate ja tugispetsialistide roll – kas teadlikkus ja tugi on piisav?
Õpetajad ja kooli tugispetsialistid mängivad õpilaste vaimse tervise toetamisel võtmerolli, kuna nad veedavad lastega suure osa päevast.
Paljud õpetajad tõid välja, et toetamine ei jää tahtmise taha, vaid nad ei oska ärevust kogevat õpilast aidata ja on ebakindlad, sest pole saadud sel teemal piisavalt koolitust. Tugispetsialistid (nt koolipsühholoogid ja sotsiaalpedagoogid) on paremini ette valmistatud, kuid paljudes koolides on vaid üks spetsialist, kes peab jagama oma aega sadade õpilaste vahel.
Üks oluline tähelepanek oli, et õpetajad tunnevad muret, kuidas toetada ärevaid õpilasi, ilma et see mõjutaks ülejäänud kaaslaste õppetööd. Samuti sõltub vaimse tervise teemade käsitlemine koolis suuresti juhtkonna suhtumisest – kui vaimset tervist ei peeta prioriteediks, jääb õpetaja tahtest väheks.
Uurimistulemused ja järeldused
Intervjuude põhjal sain teha mitu olulist järeldust.
Õpetajad ja tugispetsialistid tunnevad ära ülemäärase ärevuse tüüpilised sümptomid, nagu tähelepanuprobleemid, väsimuse, sooritusärevuse ja koolitõrke.
Enamik vastanutest kinnitas, et õpilaste ärevus on viimastel aastatel kasvanud.
Õpetajad tunnevad puudust oskustest ja koolitustest ärevate õpilaste toetamiseks klassiruumis.
Koolides on vähe vaikseid ja turvalisi ruume, kus õpilased saaksid end koguda.
Tugispetsialistide kättesaadavus on piiratud, mistõttu jäävad paljud lapsed vajalikust abist ilma.
Sellest ilmneb, et lisaks teadlikkuse tõstmisele on vaja ka praktilisi meetmeid, mis aitaksid õpilastel vaimse tervise murega paremini toime tulla ning ennetaksid probleemide süvenemist.
Ülemäärase ärevuse pikaajaline mõju
Kui ülemäärasele ärevusele koolis piisavalt tähelepanu ei pöörata, võib tagajärgede mõju ulatuda kaugele tulevikku. Teadusuuringud näitavad, et krooniline ärevus noorukieas võib suurendada depressiooniriski, mõjutada enesehinnangut ja piirata inimese edasist haridusteed ning töövõimalusi.
Minu uuringus osalenud tugispetsialistid tõid välja, et ülemäärane ärevus võib viia ka sotsiaalse isoleerituseni – ärevad õpilased kipuvad vältima suhtlemist, mis võib süvendada üksildustunnet. Samuti on märgatud, et ülemäära ärevad täiskasvanud kogevad suuremat stressi ja toimetulekuraskusi nii tööelus kui ka isiklikes suhetes.
Selle vältimiseks on oluline, et koolid ei keskenduks ainult kriiside lahendamisele, vaid tegeleksid ka ennetustööga. See tähendab aga teadlikkuse tõstmist, turvalisema keskkonna kujundamist ning vajalike tugistruktuuride loomist.
Soovitused õpetajatele ja koolidele
Uurimistöö põhjal võib välja tuua mitu soovitust, mida koolid saavad rakendada ärevusega õpilaste toetamiseks.
Õpetajate teadlikkuse tõstmine regulaarsete koolitustega õpilaste ärevuse märkamiseks ja sellega toimetulekuks.
Koolidesse vaikse või rahuliku ruumi (mitte ainult nurga) loomine, kuhu ärevad õpilased saavad melu eest peituda.
Tugispetsialistide teenuse kättesaadavuse parandamine, nt vaimse tervise õde, koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoogid igas kooliastmes.
Kooli kui kogukonna tasandil tuleks rohkem rääkida vaimsest heaolust, vähendada seeläbi häbimärgistamist, julgustada õpilasi abi otsima ja tõstma üldist teadlikkust vaimse tervise valdkonnas.
Õpilaste vajaduste märkamine ja õppimise kohandamine individuaalselt, vastavalt nende vaimsele seisundile.
Õpilaste ülemäärane ärevus on tõsine teema, mis vajab järjest enam tähelepanu. Siinkohal viskan õhku küsimuse: mida saame ja võime teha, kui tahame, et meie lapsed tunneksid end koolis turvaliselt ning õpikeskkond toetaks nende arengut? Või – kas koolis peab üldse midagi tegema peale õpetamise?
Marvi Pristavka-Taal kaitses 2024. aastal TÜ Pärnu kolledži sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse õppekaval bakalaureusetöö „Ülemäärase ärevusega õpilase märkamine ja toetamine koolis õpetaja ja tugispetsialisti poolt üheksa Tartu põhikooli näitel“. Juhendaja oli Kandela Õun.
Comments